Agaav on sukulentne taim, mille kodumaaks on Ameerika ja Mehhiko. Taimedele on iseloomulikud heleroheliste mahlakate lehtede rosetid, mille kõrgus ulatub mõnest sentimeetrist kuni 2,5 meetrini. Agaavi südamikku nimetatakse piña’ks ning sellest saab valmistada siirupit, mida kutsutakse ka nektariks.

Kui rajate sukulentide aia ning panete aloe ja agaavi liigid kokku, ei pruugi külastajad neil vahet teha. Kuigi need kaks taime tekkisid ja arenesid kahel eri mandril ning pole omavahel isegi lähedased sugulased, on neil palju sarnasusi.

Agaavisiirupit kasutatakse sageli mee asendajana – ja seda mitte ainult vegan-köögis, vaid ka Lushi toodetes. Meega sarnaselt see koostisosa:
- Rahustab nahka.
- Hooldab juukseid.
- Aitab säilitada niiskust juustes ja nahas.
- On antimikroobsete omadustega.

Asteekidele oli see püha taim ning nende mütoloogia kohaselt kasvas agaav esmakordselt jumalanna Mayahueli haual. Mayahuel oli viljakas ja helde, toites oma neljasadat last oma neljasaja rinnaga (tee see järgi, Total Recall!). See metafoor iseloomustab agaavi tegelikult imehästi, sest taim annab meile tõesti palju. Ta on tervenisti söödav – õied, lehed, varred ja mahl –, kuid seda vaid juhul, kui seda on ühel või teisel viisil küpsetatud või töödeldud. Selle mahla saab kääritada ja distilleerida, et toota tekilat (sinise agaavi puhul) ja pulquet. Samuti saab mahlast valmistada siirupit ning taime kiududest köit.