Brasiilias asuvas Barro Vermelho maakogukonnas ümbritseb inimesi mesilaste lakkamatu sumin. See heli tähistab midagi palju suuremat kui lihtsalt tuluallikat – just need mesilased on andnud siinsetele inimestele vabaduse.
Tegu on kogukonnaga, kes põlvneb orjastatud inimestest, ning valusast ajaloost on säilinud mitmeid märke. Neid vintsutusi on raske unustada, kui tänini on püsti vanad hooned, kuhu esivanemad karistamiseks viidi. Ometi, pärast pikaajalist ja rasket võitlust, tunnustati neid 29. märtsil 2013 nii riiklikult kui ka rahvusvaheliselt kui Quilombola kogukonda. See tähendab, et neid tunnustatakse ammetlikult Brasiilia orjastatud inimeste järglastena ning neil on õigus saada riigipoolset toetust.
Quilombola staatus oli võit, kuid see oli vaid osa loost. Kogukonna liidri Eusebio De Carvalho sõnul puudus neil minevikus struktuur; polnud organisatsiooni ega vabadust. Nad sõltusid ellujäämiseks maisi ja ubade kasvatamisest, kuid sellest ei piisanud.
Mesinikeks saamine
Täna on lugu hoopis teine ja seda tänu ühele mesindusele. Idee sündis 1999. aastal, kui Itaalia mesinik külastas kogukonda ja jagas oma teadmisi.
„Ta andis meile palju julgustust. Need, kellel oli tahet valida mesindus oma elatusallikaks, enam tagasi ei vaadanud,“ selgitab Eusebio.
Alguses oli palju õppida. Uued mesinikud kasutasid ära riikliku institutsiooni SEBRAE pakutavaid algõppe võimalusi ning peagi loodi partnerlussuhteid piirkonna teiste mesinikega. Eusebio läbis täiendavaid kursusi, veetis aega Picose piirkonna eksperdiga ning jagas uusi oskusi kogukonnaga. Lõpuks moodustasid Barro Vermelho mesinikud assotsiatsiooni, et tõhusamalt koostööd teha.
„Täna olen ma õnnelik. Oleme väga organiseeritud, arenenud ja populaarne kogukond ning iga siinne elanik on rõõmus, et kuulub siia. See kogukond kasvab iga päevaga,“ ütleb Eusebio.
Kõrgemad standardid
Mee tootmine ei ole alati ilus vaatepilt ning tööstuslik mesindus võib tähendada karme tingimusi. Mesilasi koormatakse üle, neid liigutatakse pidevalt ja surutakse kitsastesse suletud ruumidesse. Et takistada mesilasemadel peret heitmast ja uude kohta lendumast, on levinud praktika nende tiibade kärpimine. Veelgi enam, kui sügis lõpeb ja viimane mesi on kogutud, hävitatakse mesilasperesid sageli täielikult.
Barro Vermelhos tehakse asju hoopis teisiti. Mesilaste heaolu standardid on kõrged ja sekkumine on minimaalne. Mesinikud kasvatavad oma mesilasemasid loomuliku järgluse teel ega takista perede hülgamist. Emadel on vabadus järgida oma loomulikke instinkte – puutumatute tiibadega.
Mesilaste heaolu on kõige keskmes – isegi mee kogumisel. Kõik, mis asub alumistes tarudes, kus on haudekambrid (ja kus elab ning muneb mesilasema), jäetakse mesilastele. Inimtoiduks kogutakse ainult ülejääki. Mesinikud ei võta kunagi rohkem, kui mesilased jaksavad loovutada.
Õiglase kaubanduse orgaaniline mesi müüakse ühistule Casa Apis, mille asutas 2005. aastal mesinik Antonio „Sitonho“ Dantas, kes soovitas mesinikel hakata tegema koostööd selmet üksteise vastu töötada. Casa Apis on nüüd katusorganisatsioon viiele suurele kooperatiivile Picose omavalitsuses, esindades üle 1000 mesiniku. Nende mesi jõuab Põhja-Ameerikasse ja Euroopasse ning Lush on üks nende klientidest.
Kui Eusebio alustas oma teekonda mesinikuna, oli tal üks unistus – ta tahtis paremat maja. Mesindusega kaasnenud majanduslik kasu on muutnud kogukonna väljavaateid ja elutingimused on tohutult paranenud. Nii palju, et Eusebio soov täitus ja ta kolis oma unistuste koju.
„Kõik mesinikud on saanud osta endale sõidukid. Nad ütlevad uhkusega, et see tuli meest,“ sõnab ta.
Kui keegi soovib saada mesinikuks, aitavad Eusebio ja tema meeskond neil plaani koostada. Ehkki igaühel on oma unistused, on mesindus Barro Vermelhos ühisprojekt, kus kõik töötavad sama eesmärgi nimel. Siin elavad inimesed ja loodus harmoonias. See on kogukond, mis läheb kaugemale jätkusuutlikkusest – see taastab aktiivselt maad, majandust ja mesilaste populatsiooni.
At Barro Vermelho, humans and nature are working in harmony, which means the humans respect the bees. But this is a community that goes beyond sustainability. It is actively regenerating the land, economy, and bee population.
Eusebio sõnul on mesindus kogukonna säravaim täht.
Metsa kaitsjad
Lisaks mõjule inimeste eludele on mesindusel Barro Vermelho kogukonnas veel üks eelis – see on õpetanud inimesi hoolima keskkonnast.
Selles piirkonnas peaks kasvama umbes 40 kohalikku taimeliiki. Siin peaks valitsema tasakaal kuumade, kuivade pikkade talvede ja suviste lühikeste vihmasahmakate vahel, mis aitavad kohalikul flooral õitsele puhkeda – see on mesilastele hädavajalik. Kuid kliimamuutuste ja pideva metsaraie tõttu pole see enam nii.
Rasked kliimatingimused tähendavad, et sademete hulk on drastiliselt langenud – 600 mm-lt 200 mm-le aastas. Nende mesinike jaoks on ilmateate jälgimine midagi enamat kui otsus, kas võtta vihmavari kaasa. See on küsimus sellest, kas on oodata head saaki ja majanduslikku turvatunnet. Ilma vihmata ei pruugi taimestik õitseda, millel on tohutu mõju mesilastele. Kui nii juhtub, võivad mesilaspered piirkonnast lahkuda, et otsida nektarit mujalt.
„Suurim tegur, mis seda vihmapuudust põhjustab, on inimeste vastutustundetu metsaraie,“ ütleb Eusebio. Ta möönab seda teades, et oli ka ise varem osa probleemist, kuna ajalooliselt oli ta üks neist, kes puhastas maad põllumajanduse tarbeks.
Kuid asjad on muutunud. Mesilaste eest hoolitsemine tähendab hoolitsemist nende elupaiga eest ning Barro Vermelho inimesed on mõistnud looduse tähtsust ja seda, millist laialdast kahju tekitab ökosüsteemile metsade hävitamine.
„Minevikus toimus see hoolimatu raie. Nüüd on fookus metsastamisel ja kaitsmisel, kuigi kunagi tegime vastupidist,“ selgitab Eusebio.
Kogukonna peredest on saamas tõelised maa „valvurid“. Koos Casa Apisega töötab Barro Vermelho nüüd uue metsastamisprojekti kallal, mille käigus antakse peredele istutamiseks ja hooldamiseks kohalikke taimeliike. Kohaliku taimestiku naasmisega antakse mesilaste populatsioonile võimalus ellu jääda.
See kogukond, mille juured on nii valusas ajaloos, on leidnud mesindusest jõudu. Inimesed on võtnud kontrolli oma loo üle ja muutnud seda paremuse poole. Mis kõige tähtsam – nad on teinud seda kooskõlas loodusega, lükates ümber mõtte, et inimesed ja loodus on eraldiseisvad.
Inimtoiduks kogutakse vaid mee ülejääki – inimesed ei võta kunagi rohkem, kui mesilased saavad loovutada. Et avastada seda niisutavat mett meie tootevalikus, proovi Honey I Washed My Hair tahket šampooni või Honey I Washed The Kids dušigeeli.
